Olustvere Turismikeskus

General information

Mõis rajati Olustverre juba orduaja lõpul ja esialgu olevat see paiknenud oma praegusest asupaigast kilomeeter-paar põhja pool kohas, kuhu hiljem kujunes Vanamõisa küla ehk nagu seda praegu kutsutakse – Papioru.

Praegusele kohale on mõisa asutanud alles Valentin Schilling, kes Jacob de la Gardie`le kuulunud Kolga ning Kiiu mõisa opmanina sai nii Olustvere kui ka selle ümbruskonna külad 1632. aastal oma isanda käest läänistuseks.

1663. aastal nõutas Jacob de la Gardie poeg Pontus Friedrich Schillingi käest mõisa tagasi, kes 1668. aastal pantis mõisa Pornuse mõisnikule maanõunik Johann von Schlippenbachile. Viimase pärijate käes püsis Olustvere seni, kuni Anna Frederika 1742. aastal Pahkla pärishärrale Karl Gustav von Fersenile mehele läks.

Fersenite näol on tegemist Pommerist pärit suguvõsaga, kelle esindajad olid Liivimaal liikunud juba alates 16. sajandist.

1791. aastal sai Olustvere omanikuks Anna Frederika ja Karl Gustavi vanem poeg Hans Heinrich von Fersen, kes 1794. aastal juhtis Vene armeekoondist Varssavi all. Ta tegi seda nii võidukalt, et keisrinna tõstis ta 1795. aastal ta krahviks. Krahvitiitel avas Olustvere Fersenitele hoopis teised perspektiivid. Hans Heinrichi pojapoeg Paul oli õukonna ülemjäägermeister ning Pauli poeg Nikolai, kelle nimele Olustvere 1884. aastal kirjutati, oli Peterburi õukonnas ülemtseremooniameister.

Fersenite kätte jäi Olustvere mõis kuni 1918. aastani. 10. oktoobril, 1919. aasta maaseadusega võõrandati mõisnikelt maa. Maaseadusega tunnistati riigi omandiks kõik suurmajapidamised ühes kõige nende juurde kuuluva põllumajandusliku inventariga.

Samal aastal anti mõis rendile Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsile ja Viljandi Maakonnavalitsusele kui Eesti Aleksandrikooli ülalpidajale.

Momendil asub mõisa häärberis Olustvere Turismikeskus.

Olustvere pargi rajamise aeg ei ole täpselt teada, sest puuduvad vastavad arhiivimaterjalid. Nii palju on teada, et park rajati möödunud sajandi keskpaiku. On säilinud 1864/1867. a. Olustvere mõisasüdame fragment plaanist. Osa puid (pärnad, tammed) on aga vanemad - üle 200 aasta.
Esialgu kavandati park korrapärases ehk prantsuse stiilis. Sellest ajast on säilinud vanad pärnad, tammed ja jalakad. Pindalalt oli tookordne park nüüdsest mõnevõrra väiksem. Praeguse pargi keskosa oli siis viljapuuaed, kasvuhoone oli tenniseplatsil, ait lossi kaevu kohal jne.

Park rajati inglise stiilis maastikupargina. Ta hõlmas lossi ja tiikide vahelist ala. Kolmest küljest on ta piiratud maakividest laotud müüriga. Suurtest graniitplokkidest on tahutud kõikide pargiväravate postid. Väravateks olid raudsepised. Lossi ees on tahutud maakividest barjäär. Sellega on hästi seotud trepid ja seinad. Ansambli esindustuumiku põhilisteks kujunduselementideks on ringteega piiratu väljakud. Eriti meisterlikult on kavandatud suur väljak peahoone pargi fassaadil, kus tumeda vertikaalse võraga puud (siberi nulud, tammed) moodustavad fooni, ning nende taustal heledama tooniga puudegrupid. Ringtee läbib kord avatud, kord suletud alasid. Vahelduvad ka valgus ja park1.jpgvari. Vormide ja värvide efektne koosmõju. Pargist on ammutanud inspiratsiooni ka maalikunstnikud Johannes Muks ja Karl Burman jun.

Pargi tagaosas on 5 allikavee toitel tiiki. Tiigi kaldad on kohati maakividega kindlustatud. Puhtalt tahutud kiviplokkidest on tammides olevad ülevoolud. Tahutud kividest on ka metallsammastele toetuvad plekist katusega nn. rataskaev.

Pargi ehteks on mitmed väikevormid: rataskaev, krahvi allikas, raudkettidega sillad tiigil, kasvuhoone (mis praeguseks lammutatud), maalilisi peegeldusi loob viinavabrik ja nuumhärgade tall.

Krahv Nikolai Ferseni ema olevat armastanud alleesid. Seepärast on kõik Olustverre suunduvad teed palistatud pärna-, tamme- ja vahtraalleedega, kokku umbes 8 km.

Kokkuvõtteks: Olustvere park oli Polli (1880), Kehtna (1890), Lohu (1885) ja Toila- Oru (1889 - 1901) parkide kõrval üks paremini säilinud G. Kuphaldti projekteeritud mõisaparke ja peaks selle põhjalikumaks tutvumiseks kujunema omaette turismiobjektiks.