Manna La Roosa

General information

Manna la Roosa ajalugu

Viru Väljak 19 sajandil.

Kui palju nüüd neis vanades ürikutes täpset tõde seisab, ei oska täna enam keegi öelda, ent selle maja lugu on värvikas ja ulatub pea kahe sajandi taha. Praeguse Mere pst ja Vana-Viru ristumiskohas asus Vene turg, kus toimusid laadad ning ka midagi algelise lõbustuspargi ja tsirkuse sarnast nädala lõpupäevadel, millele viidatakse allikates juba 1791 aastal. 1850 oli Viru väljaku suurim hoone Rottermanni kaubamaja ning Vana Viru tänava kohal paiknes vallivärav, mis oli ühenduseks vanalinna ja eeslinnade vahel ning kutsuti seda Narva väravaks, kuna avanes Narva maanteele. Värav lammutati 1842 ning Vana-Viru oli tähtsaim pääs vanalinna, kuni 1889 a. kui avati kõrvaltänavana Viru värav.

Hoone saamislugu

1866 müüs linn Narva väravate ees kümmekond krunti, kuhu ehitati esimesena pritsimaja ning ka puithoone milles täna asume, valmis samuti aastal 1872. Kinnistu nr 400B esimeseks uhkeks omanikuks oli kaupmees K.A. Johansen, kes ehitas krundile ka teenijatemaja, abihoone ja jääkeldri. Projekteerijaks muuseas oli kuulsa arhitekti Otto Pius Hippiuse, Kaarli kiriku projekteerija vend Karl Hippius. Maja oli toonases Tallinnas oma maalilise villastiili ja suurejoonelise ruumiplaneeringu tõttu suureks erandiks ning vaatamisväärsuseks. Ruumiplaneeringut hinnatakse elegantseks ja osavaks ning Prantsuse arhitektuurist pärinevaks. Maja oli juba toona planeeritud sotsiaalset läbikäimist toetama: kavalalt läbimõeldud nišide ja teejoomisnurkade; esindusruumide, peosaali; eraldi külaliste- ja teenijate sissepääsudega. Ning avalikku funktsiooni ka see maja erinevatel ajastutel täitnud.

Apteegi ajastu.

Juba 7 aastat hiljem ostis krundi koos hoonetega proviisor Hugo Oppermann, kes rajas esimesele korusele apteegi ning paraadtrepiga sissepääsu. Ametliku versiooni kohaselt rajati esimesele korrusele apteek, laboratoorium, valveruum ja töötajate toad, aga teisel korrusel paiknes Oppermanni korter. Oppermann suri 1904 aastal ning apteegi juhatajana jätkas E. Rosenbaum. 1908 aastal elas selles majas ka igale eestlasele tuntud Oskar Luts, kes kirjutas osa oma tuntuimast teosest Kevade selles hoones ning neist päevadest on pärit ka tema mälestusteraamat „Ladina köök“ mis tähendabki apteeki, vanas kõnepruugis.

Manna la Roosa nime päritolu

Nimeuuring viib tagasi 18-19 sajandi Lõuna Itaaliasse ja Sitsiiliasse kus „la Manna“ perekonnanimi eksisteerib tänaseni. Selle tähendus on kaudselt seotud ka Piiblist pärit taevamanna kontseptsiooniga. Nimelt Manna’ks nimetavad lõuna-itaalased saarepuu mahlast ekstrahheeritud suhkrut, mille kogumine sõltub väga otseselt taeva tujudest, ehk ilmast. Manna on tänaseni hinnatud kraam : seda looduse andi kasutatakse seedimishädade vastu, lahtistina, köha korral, puhastab maksa ning on mineraaliderikas, ent magus ja meenutab suhkruroogu või õiemett. Mannat ehk „Madoonia Kulda“ kasutatakse küpsetistes ja kosmeetikas.

Manna la Roosa isik

Siinkohal aga tuleks peatuda ka mitteametlikel allikatel ja põnevatel kuulujuttudel, mis maja kohta on liikunud ning kus tuleb mängu Manna la Roosa lugu, mis seotud selle sama majaga. Et sellest ülevaadet saada, tuleb alustada päris kaugelt, nimelt 19 sajandi alguspäevilt. Tema täpset päritolu pole õnnestunud tuvastada, aga arvatavasti on tegemist pärisnimega Rosa la Manna. Teine variant on, et la Manna oli eduka daami hüüdmini, kuna tema kaudu Itaaliast siia Tallinna apteeki see raviomadustega looduslik saadus jõudis. Igal juhul, teada on et majaga on lisaks apteekrihärradele seotud üks üsna hämara taustaga daam. Ilmselt juba aadliseisuses vanemate kaudu korraldas Rosa 19 sajandi lõpus ning esimese Eesti Vabariigi ajal apteegikaupade ning ravimite koostisosade vedu nii Tsaari-Venemaale kui ka möödaminnes Eestisse. Ei ole kahjuks täpselt teada, kas kaubakoormates, mis Balti Merele kuumast endisest Rooma riigist kohale purjetasid oli lisaks ravimitele ja vürtsidele ka peeneid napse või suisa kangemaid mõnuaineid. Küll aga viitavad vihjed, et salapärane daam käsutas tolleagses vääringus arvestatavaid varandusi ning omas mõjukaid kontakte nii siin kui sealpool piiri. Lisaks isiklikule uhkele kaubapurjekale ja tüsedale kullakotile koosnes ka tema saatjaskond alati nii kodumaistest kui võõramaistest peenetest härradest ja kaupmeestest, kes ilmselt ei purjetanud tema tuules vaid mitte üksnes mere peal...

Apteek ja Rosa

Kuna ei ole teada kõnealuse daami täpset nime, siis saame tugineda vaid üksikutele mälestustele ja vihjetele tolleaegsete järeltulijatelt ja kroonikutelt. Ent ilmselgelt varustas Rosa la Manna ka seda kaunist apteeki Vana-Viru tänav 15 ning ka peatus selles majas regulaarselt neil aastatel. Räägitakse, et maja suurtes keldriruumides leidis peidupaiga nii peenete jookide salavaru kui ka muu salakaup, mille pealt mitte ei tahetud makse maksta, ega mida ka avalikule väljapakkumisele igasugusele pööblile ei soovitud panna. Ka maja ülemisel korral ja tagumistes ruumides olla toimunud, neil päevadel kui salapärane kaubaemand linnas käimas oli, suured prassingud ja selline hõlbuelu mille üle ka suurlinnade salongid ja patuurkad uhked olnuksid. Kaardilauas kaotati varandusi, voolas šampanja ning ka daami buduaarist astus läbi nii mõnigi härra noil päevil. Kui pidu peetud, lastiti laev kohalikku kaupa täis ning sõit jätkus järgmisse sadamasse, kus kõik kordus. Milline elustiil, juba tollal!

Kolmekümnendad kuni tänapäev

Apteegi kuldsed ajad lõppesid 1923 aastal, kui maja koos apteegiga ostis Richard Georgiin ja kolis selle mujale. Temalt omakorda ostis hoone apteegikaupade äri „Hakkaja ja Lill“ ning muutis selle esindushoone kaubalaoks kuhu teisele korrusele seati sisse E. Kappe trikootööstus. Peale 2 Maailmasõda hoone riigistati ja ehitati ümber väikesteks korteriteks, ehk kommunaalelamuks. Hoovipoolne uhke veranda lammutati. Nõukogude aja lõppedes korterid erastati ning 1997 ostsid maja ärimehed Sõnajalad. Maja seisis tühjana kuni aastani 2013, mil kolis hoonesse tänaseks pealinna populaarseim lokaal ja restoran, mis on nimetatud salapärase daami auks, kes oskas elada: „Manna la Roosa“.

Uus restoran Manna La Roosa omamoodi päästab lagunenuna seisnud maja ja annab sellele uue elu. Sisekujundaja Soho Fond on Vana-Viru 15 uue sisekujunduse kontseptsioonina kasutanud järgmist lugu: keegi on saanud endale päranduseks vana maja. Maja, mis oleks justkui kuulunud paarile põlvkonnale piraatidele, kes on siia kokkuröövitud varandust kuhjanud.

Pärandusesaaja ise aga on uuest generatsioonist ning omakorda maja oma maitse kohaselt üle käinud. Kohtuvad koloniaalstiil, Indiast toodud roosipuust sambad, trendikas boho-stiil, gipsy chic, tivoli hõng, psühhedeelia, graffiti, hoolikalt restaureeritud eelmise sajandivahetuse tapeet, meremeestekõrtsi õhkkond, totaalne eklektika ning näiliselt juhuslikult siia sattunud, arusaamatu otstarbega, aga dekoratiivsed esemed.

Sisekujundusele annavad Soho Fondi kunstiteosed ja tema maalingud nii restauranilaudadel kui laes. Oma osa annavad restorani näole ka kõik need inimesed, kes on siia oma loomingulise panuse andnud: professionaalsed maalijad ja restuaraatorid, graffiti-, mosaiigi-ja stencilikunstnikud. Restorani avamisele eelnenud suve ja sügise leidis aadressil Vana-Viru 15 aset omamoodi loominguline laager ning kõigi nende kümnete erinevate kunstnike vaimne ja füüsiline panus on uue restorani ruumes vägagi tunda ja näha.

Loomingulise energia kontsentratsioon ruutmeetril on siin majas enneolematult kõrge.